Lõpp on lähedal!

Ja ongi vabatahtliku aasta (just täpselt, 9 kuu asemel tuli siiski aasta) peaaegu läbi, samas seiklus läheb veel edasi……Sellest siis lähiajal….
Eestisse jõuan 25. jaanuari õhtul 21.50, ei jõua enam ära oodata kartulisalatit ja viinereid. Üldse tahaks kodusest toidust lõhki süüa end, väikest puhkust riisist ja ubadest…
Peatse kohtumiseni!!

Elu erinevad õppetunnid

Kõigepealt pean kõigi ees kõvasti vabandama, sest ma pole endast juba pikka aega märku andnud. Suures osas neti puudumise tõttu, aga ma ei hakka valetama… suures osas ka laiskuse tõttu. Kuna netipunktides ja tööl ei ole täpitähti, siis ma ei ole tahtnud pikemalt kirjutada. Nüüd te siis teate, et ma olen endiselt elus. Aeg lendab siin tohutu kiirusega ja ei saa arugi kui juba taas üks kuu läbi saanud. Elu Hondurases on igapäevane seiklus ja ma olen kindel, et selle 7 kuu jooksul siin olen õppinud rohkem kui terve oma elu jooksul, olen kohanenud eluga minu jaoks siiani kõige ekstreemsemas riigis ja pean tunnistama, et olenemata kõigest halvast olen hakanud seda riiki armastama. Ma parem ei üritagi kõigest kirjutada, mainin vaid paari suuremat sündmust. Andke siis mulle andeks ja kirjutage ka oma elust.
Esiteks natuke oma lemmikust usuteemast. Ma ise ka ei usu, aga see ei käi mulle enam nii vastu kui alguses. Kaldun oma valikutest suuresti katoliku usu poole ja mõned kallid inimesed on mulle siin kinkinud erinevaid sümboleid, mis mind kaitsma peaks. Kunagi ei jookse mööda külge maha ükski kaitsev elemente, eriti Hondurases. Tahes tahtmata on töö tõttu külge jäänud ka kõik katoliku usu palved ja palvehelmete teema. Ka kõige kõvema peaga inimesele jääks need meelde, kui ikka vähemalt kolm korda nädalas seda kuulata.
MAIU, sa ei kujuta ette, kuidas ma sind siin igatsen!!! Mul on siin küll Sofia ja Kadri, kes on ka väga kallid, aga neid ma peaaegu kunagi ei näe. Sinuga sai ikka peaaegu iga päev jutustada ja omas keeles rääkida. Praegu on mul probleeme iga kord kui pean eesti keelt rääkima, võib olla korra kuus õnnestub teisi tüdrukuid näha, kui hästi läheb. Trennis igatseme sind ka väga, Mario ikka iga kord küsib sinu kohta ja tervitab. Tunnen, et trennikaaslased on ühed mu ainukesed tõelised sõbrad siin. Käisin üle saja aasta Sabor Cubanos ja Maiuke tuli kohe hopsti meelde. Tule tagasi!
Veidike ka töö kohta uudiseid. Augusti lõpus saabus meile vabatahtlik Hispaaniast. Kõik arvasid, et tuleb noor hispaania kutt, aga tuli hoopis 50ndates mees. 14. Oktoobril sõidab ta juba koju. Tegemist on äärmiselt targa mehega oma valdkonnas. Terve oma elu on ta tegelenud alternatiivmeditsiini õppimise ja rakendamisega. Töötas ilma puhkamata kogu oma elu kuni otsustas, et aitab. Müüs oma kliiniku maha ja hakkas elama. Hetkel lihtsalt reisib ja elab iseendale. Teeb kadedaks. Millega ta Bencalethile kasulik on? Tema plaan oli tulla paariks kuuks, et lastega aega veeta ning kui meeldib, siis tuleb hiljem aastaks või pikemaks tagasi. Muidugi otsustati teda kohe ära kasutada, sest tema põhiline tegevus on nõelravi. Kohati jääb mulje, et ta aitab pigem personali probleeme ravida. Eelmine nädala andis ta osadele meist pluss osadele väljaspool tööd 4-päevase lühikursuse erinevate teraapiate kohta. Õppisime inimeste probleeme kuulama, ravi määrama ja pisikesi nõelu kõrva erinevatesse punktidesse pistma. Tegemist on nõeladega, mis võivad nädalaid kõrvalestas olla. Minu lemmikpunkt on neurastenia, mis aitab inimesel mitte üle mõelda. See pidi olema praegu põhiline naiste probleem. Nali naljaks, aga mul juba nädalaid nõel selles punktis ja elu on ikka ilusam küll. Alternatiivmeditsiin on mind alati huvitanud. Saime kuulda ka värviteraapia, jalatalla punktide ja tšakrate kohta. Kui kõik hästi läheb, siis tuleb see nädal kahepäevane jätkukursus.
Mida mina tööl teinud olen? Tunnen end seal kui omas kodus. Jätkuvalt teen koostööd õpetajaga koolis ja käisime ka ühel ferial, kuhu kogunesid erinevad puuetega inimeste organisatsioonid. Müüsime erinevaid vidinaid, et Bencalethile raha koguda ja olime niisama toredad. Pidin hakkama nüüd füsioteraapias töötama, aga plaanid on siin nii nagu nad on ja siiani pole ma midagi selles vallas teha saanud. Nüüd on meil ka bassein töökorras ja olen peaaegu värvimise lõpetanud. Ühel õhtul sain ka lastega basseini minna ja oli tükk tegemist, et neid sealt välja saada. Sai ka ise üle pika aja veemõnusid nautida. Niipalju siis hüdroteraapiast. Vahepeal olin päris mitmeid öid ka tööl, mingi hetk olid enamus lapsed haiged ja paljud töötajad puhkusel, siis aitasin üht gruppi lapsi hoida ja asendasin ühte töötajat. Sai neid vannitatud ja tube koristatud ja palju joostud. Võttis ikka läbi küll. Peale seda maratoni olin mitu päeva zombi. Sai käidud ka ühel suurel reggaetoni kontsertil, mille osa tulust läks Bencalethile. Minu jaoks oli tegemist selgelt ülerahvastatud üritusega , mis tekitas isegi veidi hirmu. Samas muusika oli super ja sai veidi midagi erinevat tehtud.
Nägin nüüd ära ka Hondurase halva poole. Teadsin, et üks hetk mind siin röövitakse, aga aeg ja koht olid ebakindlad. Nüüd on see siis juhtunud. Hoiatan juba ette, et midagi halba minuga ei juhtunud, lihtsalt suur shokk. Juhtus see siis ühel õhtul peale tööd, kui bussiga koju sõitsin. Sõit kestab küll vaid paar minutit, aga selle aja jooksul suutis üks noormees kuriteo toime panna. Kõik käis väga lihtsalt, kutt ütles, et kui ma oma telefoni talle ei anna, siis tulistab ja vsjoo. Mis mul siis üle jäi, parem oma vara loovutada kui elust ilma jääda. Seda muidugi ei tea, kas tal ka tegelikult relv oli, aga parem karta kui kahetseda. Jäin ilma telefonist ja kahest kroonist, sest mul imekombel rohkem polnud kaasas. Pidin ka koti sisu ette näitama, õnneks fotokas jäi kuidagi peitu ja ega minul ka meeles polnud, et see seal oli. Kõige masendavam on see, et rahvas, kes bussis oli , vaatas lihtsalt tuima näoga pealt, siin ei sekku keegi. Mind kupatati enne mu peatust maha ja kartsin, et nüüd tuleb kutt ka , aga õnneks mitte. Shokk oli nii suur, et ma ei suutnud terve õhtu rääkida, nutsin terve öö ja veel ka järgmise hommiku. Nüüd kahtlustan igat noormeest kui potentsiaalset röövijat. Elu läheb edasi, vaja vaid veidi aega taastumiseks, elu on endiselt ilus nagu ütles Kadri peale seda kui teda rööviti.
Mul on õnnestunud ka mööda Honduras ringi reisida koos oma töökaaslase Jose Carlosega. Eile saabusin just neljapäevaselt puhkuselt. Käisin Jutiapas, mis on siin niiöelda küla, aga selgelt suurema rahvaarvuga kui Eesti külad. Seal elab ta ema ja muud sugulased. Sain mõnusalt välja puhata ja värsket õhku hingata. Kuna tegemist on väga väikese kohaga, siis kõik teavad seal kõiki ja nüüd ka mind kui ainukest uut nägu. Päris huvitav kui keegi vastu tuleb ja mu nime teab ☺ Viidi mind nii ringkäikudele, surnuaiale ja jõkke. Hiljuti olid seal suured üleujutused ja siiani on jõge igal pool. Ujusime ligi 4 tundi ja müttasime mudas. Tulemuseks oli minu puhul päikesepõletus, valge luik nagu ma olen, valgem kui kunagi varem. Eelmine kuu käisime Jose Carlose onu kodus Talangas, kus sain üle pika pika aja ratsutada. Väga mõnus oli. Olen päris mitmete toredate inimestega tutvunud ja kõik kutsuvad aina külla. Aina paremini ma siin end tunnen.
Aitab nüüd küll, muidu saab liiga palju lugemist. Luban, et hakkan nüüd taas tihedamalt sissekandeid tegema, tuleb see laiskus välja peksta. Saadan kõigile virtuaalsed kallid ja ootan uudiseid kodumaalt!

Ballet Nacional Garifuna & StepAfrika!

Kõigepealt võtan eeskuju Sofiast ja tervitan oma hostvenda Jairot, kes on mu blogi usin lugeja google-translatori abil. Tere Jairo!
Nagu te nüüdseks juba aru olete saanud, siis olen ma garifuna-kultuuri andunud fänn. Neljapäeval õnnestus mul esimest korda näha teatrilaval mõnda nende esinemisnumbrit. Olen neid küll trennis harjutamas näinud, aga kostüümide ja täie poweriga on vaatepilt ikka hoopis teine. Mis üritusega oli tegu? Ameerika saatkond Tegucigalpas kutsus rahvast tasuta vaatama USA-st pärit tantsutrupi StepAfrika! showd. Tegu on USA ülikoolides õppinud aafrika päritolu noortega, kes teevad muusikat kasutades selleks ainult oma keha. Vaatemäng toimus Manuel Bonilla teatris ja pool tundi enne etendust oli tõsine tegu istekohta leida. Õnneks mu trennikaaslane Edgar luiskas ühele töötajale, et meil on kohad reserveeritud ning tänu sellele saime vaatepilti lausa erarõdult nautida. Päris koomiline on see Hondurase süsteem. Soojenduseks esines Garifuna grupp ning hiljem StepAfrika!. Honduraslaste publik on üle kõige, elatakse kaasa ikka kogu hingest. Haaras isegi minu kui suhteliselt tagasihoidliku inimese kaasa. Mulle väga meeldis, et etenduse käigus tutvustati erinevaid tantsustiile ja lasti ka mingil osal publikust laval kaasa lüüa ning hästi palju sai ka pingi pealt kaasa lüüa. Kahjuks mul muidugi ühtegi pilti teha ei õnnestunud, sest üritus tuli väga ootamatult ning fotokas oli kodus. Etenduse lõpus astusid mõlemad grupid üles ühise numbriga, kus siis tantsiti kambaga mõlema grupi stiili. Võin julgelt öelda, et see oli üks parimatest tantsuetendustest, mida mul siiani elus võimalus näha olnud.
Kuna juba tantsust taas juttu tuli, siis räägin veidi ka kariibitantsude trennist. Nüüdseks on edukalt toimima hakanud uus grupp, mille trennid on 5 päeva nädalas. Hetkel on meid seal küll ainult kolm, aga asi areneb. Tempo on kiirem ja õpime rohkem ka paaristantsu. Eriti meeldivad mulle päevad, kus teised tüdrukud tulemata jäävad ja ma saan üksinda terve trenni treeneriga paarissalsat tantsida. Siis saab ikka korralikult raskemaid samme õppida, sest teiste tüdrukute tase pole veel selleks valmis. Ohtlik on nüüd see, et kuna ma tantsin hetkel väga väga väga hea tantsijaga, siis ma arvatavasti pettuksin kuskil väljas salsat tantsides, kui partneri tase treenerile alla jääb. Kes paremat näinud, see enam vähemaga ei lepi!
Enne Maiu tagasisõitu Eestisse võtsime siis lõpuks end kokku ja jäädvustasime end koos treeneritega pildile. Siit need kauaoodatud kaunikesed tulevad (usinamad on kindlasti juba Maiu blogist piilunud). Pühendusega Maiule!
MARIO

CARLA

LUIS

Väike stiilinäide tüüpilisest hondutrennist, igaüks teeb oma asja Võta siis näpust, kes õigesti tantsab.

Meie pisike roosamanna saal, riidepuudelt võib vabalt mõne sobiva kostüümi valida.

Baja Mar 16-18.07

Kunagi esimestel Hondurase nädalatel kirjutasin veidike Garifunade kultuurist. Põhimõtteliselt olen juba esimesest kokkupuutest selle kultuuriga suures vaimustuses olnud. Kindlasti on seda mõjutanud ka fakt, et käin enamvähem viis päeva nädalas Tegucigalpa Garifunade keskuses tantsutrennis ja puutun selle kultuuri esindajatega tihedalt kokku. Kunagi tegin ka listi kohtadest, mida tahaks oma vabatahtliku perioodi jooksul Hondurases ära näha ning üheks neist oli ehtne garifunaküla põhjarannikul. Lugesin erinevate külakeste kohta Lonely Planetist ja avastasime Maiuga, et külas nimega Baja Mar on igal aastal juulikuus suur festival. Kuna keegi sellest midagi kuulnud ei olnud, siis võtsime end lihtsalt kokku ja sõitsime pimesi kohale. Nagunii oli suur soov vähemalt ühte küla näha.
Seiklus sinna on päris pikk. Tuli kasutada kolme erinevat bussi. Puerto Cortesi linna jõudes tabas meid kuumashokk ning kollasesse bussi ümber istudes ka väike kultuurishokk. Nimelt olime me kohe kindlasti ainukesed valged inimesed seal. Mõtlesin, et väga lahe, midagi väga ehedat. Veidi raske oli Baja Mar-i üles leida, sest kuskil polnud ühtegi silti, et mis kohas parasjagu oleme. Õnneks suutsime õiges külas maha minna ja ka väikese hotelli meenutava asja leida. Küla oli tõsiselt väike ja põhimõtteliselt polnud ka ühtegi poodi. Välja arvatud mõni väike hädavajalike asjadega putka. Minul polnud isegi mobiililevi. Kõik oli uskumatult vaikne ja õhk meresoolalõnane. Suurt festivali kahjuks ei olnud, aga mingi kergem variant küll. Igas rannabaarikeses (palmilehtedest onn) kõlas valju punta ja nii mõnigi inimene liigutas tänaval muusikarütmis puusa. Turistid puudusid täielikult ja tähelepanu tekitas veidi piinlikkust. Sellest sai aga kähku üle. Nagu ka Maiu oma blogis kirjutas, Baja Mar on küla nagu küla ikka. Võibolla me ootasime esialgu rohkem midagi turistilikku, aga elu on seal nii nagu ta on. Enamus rahvast elatab end kalapüügist, kasvatatakse lapsi, mehed joovad baaris õlut…jne. Siiski jäin puhkusega väga rahule, kahju ainult, et seal nii vähe aega olla saime. Merevesi oli nagu supp, käisime päris mitu korda päevas lainetes hullamas. Otseselt pikalt päevitada ei suutnud, aga mõnusa jume sai sellegipoolest. Õhtuti sõime kohalikku kalarooga, nautisime vaikust, jalutasime mööda ainukest tänavat (Tegucigalpas pimedas jalutamine on liiga ohtlik). Raske oli taas pealinna kärasse ja sudusse tagasi suunduda. Õnneks on siin reisimine odav ja küll tuleb veel võimalusi rannikule pääseda.
Mõned pildid ka siis reisust.
Baja Mar-i külake.

Õhtune jalutuskäik rannas.

Päikseloojang kalurikülas.

Kala viis keele alla…

Silmailu.

Seal, kus inimesed, seal ka prügi.

Ma oleks pidanud kalana sündima, sest vesi on kohe kindlasti minu element!

Vaade merelt Baja Mar-ile.

Dia del Lempira

Peaksin küll esmalt Baja Mar-i reisist sissekande tegema, kuid kuna Maiu annab mulle oma pildid alles lähipäevil, siis tahaks juba võimalust kasutada ja ka pildikesi illustreerimiseks üles riputada. Ühesõnaga kirjutan natuke teisipäeval toimunust. Nimelt tähistasime koolilastega Lempira päeva. Lempira oli indiaanipealik, kellest nüüdseks on saanud üks Hondurase rahvuskangelasi. Ta kuulus lenca-de hõimu, mis on tänapäevani säilinud. Kuulsaks sai ta võideldes hispaanlaste vastu. Hispaanlased lubasid läbirääkimisi, kuid petsid Lempirat ning hoopis tapsid ta. Tema mälestamiseks tähistatakse nüüd Lempira päeva, kus kõik koolilapsed riietuvad indiaanlasteks ning kuulatakse Lempira hümni ning süüakse traditsioonilist sööki. Samas sain ma meie õpetaja jutust aru, et olenemata kõigest tõid hispaanlased ka kaks väga head asja endaga kaasa – hispaania keel ja katoliku usk. Veidi vastuolus on siin asjad.
Selle päeva tarbeks valmistasin ma peaaegu terve päev indiaanlastele kohaseid peapaelu värviliste sulgedega.

Lapsehoidjatele anti ülesandeks koolilapsed indiaanlasteks riietada. Siin on mõned vähemehtsamad ja ehtsamad stiilinäited.


Kohustuslikus korras tegime ka väikese grupipildi.

Kui hümn ja õpetaja kõne kuulatud, siis valisime aplausi teel parima indiaanitüdruku ja indiaanipoisi. Võitjad said auhinnaks krõpsupaki, kuid kuna Bencalethis on alati kõik võitjad, siis said krõpsupaki ka kõik ülejäänud lapsed
Õpetajal ja minul oli au saada jäädvustatud meie võitjatega.

Hiljem liikusime tagasi klassiruumi ja valmistasime baleadasid (jahutortilla vahele määritakse oapudru, juustu, hapukoore taolist asja). Sõime ja jõime karastusjooki nagu siin ikka kombeks. Väga tore traditsioon ja vaheldus tavalisele koolipäevale!

PS. Ma ei saa aru, mis õnnehoog mul peale tuli täna. Olen terve päev ringi tatsanud nagu seitsmendas taevas. Armunud ma pole ja ühtegi erilist põhjust nagu ka pole. Pigem saab kohe kuus kuud täis siin ja lubatakse kõige madalamat seisu ja kultuurishokki. Mul pigem aina paremaks läheb kõik. Ma keeldun mõtlemast, et vaid kolm kuud on jäänud. Ma ei taha veel tagasi, ei suuda oma lapsi maha jätta ja paljud-paljud plaanid on veel ellu viimata.

Öö tööl

Ühel reedel otsustasime töökaaslastega väikese istumise peale tööd teha. Esialgu oli ürituse mõte tähistada mu miniprojekti lõpetamist ehk siis sain lõpuks tüdrukute aianukumajakese joonistused valmis. Hiljem oli eesmärgiks lihtsalt miskit maitsvat eestipärast sööki teha ja lõbutseda. Kuna enamus mu töökaaslastest elavad 24/7 Bencalethis ja mina väga hilja koju seigelda ei tahtnud, siis pakuti mulle võimalust ööseks sinna jääda. Tegelikult on mulle seda ka juba varem pakutud, aga pole head põhjust olnud.
Lubasin suure suuga kokkamise enda peale võtta. Alustasin juba reede hommikul varakult Maiu kaeraküpsiste valmistamist. Selgus, et tööl meil korralikku ahju polnud ja pidin küpsised miniahjus valmistama. Plaadile mahtus maksimum 5 küpsist ja aega võttis ka jubedalt. Lõppes asi nii, et terve hommiku ja ka lõuna tegelesin ainult küpsetamisega. Õnneks kool jäi sellel päeval ära ja erilisi töökohustusi väga kiirelt täita polnud vaja. Küpsised tulid väga head välja, testisin valmimise käigus ja sain juba magusaisu täis Nagu selle kokkamisega ikka läheb!
Pärastlõunal oli meil kõrvarõngaste valmistamise koolitus. Punnisime umbes kolm tundi traatide keerutamisega ja päris vahvad tulid välja. Leidsin endale uue hobi. Nüüd on vaid vaja veidi raha koguda, et tööriistakomplekt osta. Hakkan Eestis müüma Lõppude lõpuks ma ei teinudki sellel päeval midagi asjalikku töö huvides. Pearooga hakkasime valmistama väga hilja. Kõigepealt tuli lapsed magama panna. Plaanis oli korrata porganid- ja kartulipannkooke. Eesti tüdrukutega tulid need väga head välja. Ja tulid ka seekord. Ma olin söömise ajaks juba näljast nõrkemas, sest mina olin ainuke, kes polnud peale lõunasööki midagi söönud. Töökaaslased sõid topeltõhtusöögi, pannkoogid lisaks tavapärasele söögile. Kõik olid eriliselt vaimustuses porgandipannkookidest, mis olid ka minu lemmikud.

Kaeraküpsistest ma üldse ei räägi. Need kadusid nagu vits vette.
Pidu pidi meil olema selline lastekas, söögi ja karastusjoogiga. Seepärast üllatas mind koordinaator, kui küsis, et kas me midagi kangemat ei joogi. Ma tegin suured silmad ja ütlesin, et minu teada keegi ei töökaaslastest alkoholi ei tarbi. Kokkuvõttes tuli välja, et kõik olid nõus rummipudelit kamba peale jagama. Peale minu tööpäeva lõppu algab Bencalethis hoopis uus ja põnevam elu. Ma ei tea, miks ma kõigest alles nüüd teada saan.
Söök söödud, alustasime mängude mängimise ja rummikokteilidega. Tuletasin lapsepõlvest mõned jooksumängud meelde (näiteks Tagumine paar välja) ja naeru jätkus tundideks. Lihtsad asjad võivad kõige rohkem rõõmu tuua. Nägin töökaaslaste hoopis teist külge. Pole ammu nii palju naernud. Hiljem tekkis idee bassein järgi proovida. Juba mõnda aega on see veega täidetud olnud ja ma olen unistanud sinna hüppamisest. Viskasime kambaga paar tüdrukut basseini ja lõpuks hüppasime enamus järgi. Seda muidugi täies riietuses, sest ega siin ju ometi keegi ujumisriideid ei kasuta.

Viimased vaprad saime magama umbes kahe paiku öösel ja äratus oli juba viiest. Kergelt see ei tulnud, aga tuli hakata kohe tegutsema. Sain esimest korda aidata oma armsaid lapsi vannitada ja mähkida ja riietada. Minu jaoks midagi uut, lõpetasin ka ise pooleldi pestuna. Siis tuli ette võtta laupäevane suurkoristus, millest ma ka vabatahtlikult osa võtsin. Hommikusööki saime alles 9 paiku. Minu tavaline rütm on selline, et ärkan ja sätin ning kohe pean sööma, sest hommikul on mul alati isu. Natuke raske oli täie tempoga neli tundi töötada enne söömist. Silme eest kiskus mustaks.
Koju jõudsin alles 3 paiku pärastlõunal. Mul oli väga väga tore ja ma vahetaks oma praeguse elukoha kõhklemata Bencalethis elamise vastu. Pere pole mul kunagi kodus ja kohati tunnen ennast üksikuna. Tööl samas toimub pidevalt mingi tegevus ja alati on, kellega rääkida. Ruumi neil seal on, samas ei taha ka perest lahti öelda, sest nad on ka ülitoredad. Ma olen vist oma projekti juba liiga kiindunud. Seda on maininud ka inimesed, kes minuga siin kokku puutuvad. Mida rohkemat oskaks tahta?

Deja Vu

Ma olen viimasel ajal väga kurb olnud ja liiga palju mõelnud. Põhjuseks on see, et minu suurim sõber Maiu siin on otsustanud Eestisse tagasi minna ennem projekti ametlikku lõppu. See nädal on kuidagi lihtsalt mööda kulgenud ja energiat pole ollagi. Äkki on magnettorm liikvel?
Aga miks deja vu? Praegune seis tuletab meelde peaaegu täpselt seda, mis toimus San Diegos ühel suvel, kui ma otsustasin Ameerikat veidi kauem avastada kui mu kallikesed. Kõik sõitsid üks hetk ära ja alles siis sain ma aru, kui raske on ilma nendeta jääda nagu hüljatud laps. Sama tunne valdab mind ka praegusel hetkel. Aga seekord ma juba tean, mida oodata. Niisiis mõtlen juba hirmuga ette. Tegucigalpas on küll veel kaks ülitoredat eesti tsikki, aga neid näeb nii harva nagu kuuvarjutust. Maiuga käime me koos trennis ja väljas ning üldse igal pool. Kellega ma hakkan nüüd enne trenni kohvi jooma ja maailma asju arutama? Kellega ma trennis eestikeelseid nalju teen? Kellega ma öösiti salsat tantsima lähen ja veini joon? Kellega ma nädalavahetusel igavuse peletamiseks lihtsalt linna või mall-i sõidan, et üks väike kohvi vähemalt ära juua? Nüüd kindlasti küsite, et kas mul siis sõpru üldse pole siin. On küll! Suur probleem seisneb selles, et mu põhiseltskond on töö juures ja nemad saavad vaid 4 vaba päeva kuus ning sellel ajal sõidavad linnast välja oma pere juurde. Ühesõnaga väljaspool tööd neid näha ei ole lihtsalt võimalik. Trennis on meil ka seltskond välja kujunenud, aga ka neid ei näe väljaspool trenniaega. On ka veel mõningaid meessoost sõpru, kes aina välja kutsuvad, aga see pole ikkagi see. Nädala sees mul üldjuhul vaba aega tegelikult ei jäägi, aga nädalavahetusel ma ei tea, mis nüüd peale hakkan.
Maiu, ma tean, et sa nagunii loed seda teksti ja ma tean, et minu lõbustamiseks sa siia jääda ei saa ega tohigi Ma lihtsalt pean kusagil oma kurbust välja elama. Ju ma olen vist liiga sõltuvusse sattunud Maiu tujutõstvast võimest. Iga kord, kui ma end halvasti tunnen, siis saan kerge hoobi ja põhjaliku seletuse, miks ma ennast niimoodi tundma ei peaks. Hoobid on küll vahest liiga julmad, aga toovad taas reaalsusesse tagasi Kui ma oleks sinu asemel, siis ma arvatavasti kalduksin sama otsuse poole.
Igas halvas on ka midagi head! Hakkan nüüd seda head otsima…

Bautizo

Pühapäeval oli mul ainukordne ja ka esmakordne võimalus pealt näha ristimisprotsessi katoliku kirikus. Mu töökaaslane Valentina kutsus mind juba mitu kuud tagasi seda sündmust tunnistama ja pildistama. Esialgu pidi mingi üritus alles augustis olema, aga ootamatult toimus ristimine hoopis juulis. Tuleb välja, et järgmine samm kirikuredelil toimub hoopis augustis. Süsteem on keeruline ja ma ei oska täpselt seletada, mis seal toimuma hakkab, aga kutsutud ma olen ning ülevaade saab kunagi ka antud.
Nüüd siis pühapäevasest kogemusest. Kell 11 algas missa. Enne seda läksin töö juurde, et kambaga kirikusse liikuda. Peale Valentina tulid kaasa ka tema vanemad ja ristivanemad, kelle kohalolek on kohustuslik. Ma pole kunagi varem katolikul missal käinud, kõik oli uus ja huvitav. Minu jaoks oli katoliku kirik kuidagi hubasem kui evangelistlik kirik. Kohe kindlasti ei kavatse ma mingisse usku pöörata, aga järgnevast jutust tuleb arvatavasti välja, et kui ma peaks valima, siis valiks katoliku usu. Kõik, mis ma kirjutan, põhineb ainult minu isiklikul eelistusel. Ma ei taha väita, et üks usk oleks halvem kui teine.
Mulle isegi meeldis missal olla. Võrreldes evangelistliku jumalateenistusega on katolik palju rahulikum ja tõsisem. Hästi palju on kombeid, mida järjest läbi viiakse. Palju tuleb ka erinevatele lausetele vastata. Laulud olid rahulikumad kui evangelistlikus kirikus. Viimane tekitab minus pigem hirmu, sest kõik on omas maailmas ja karjuvad läbisegi. Selline tunne nagu nad oleks narkootikumide mõju all. Mul on alati ebamugav tunne kui nad kõik läbisegi Jumalaga räägivad ja ülistavad. Veel mõned faktid ja reeglid, mis mulle evangelistliku kiriku juures absoluutselt ei istu – neil on keelatud tantsida (nii trennis, kodus, peol etc), keelatud on pidudel käia, alkoholi juua ei tohi, kuulata võib ainult kristlikku muusikat, kindlasti oli veel midagi, mis mul hetkel meelde ei tule. Üldiselt olen ma aru saanud, et kirik on esimesel kohal..ka pere ees. Aga tagasi missa juurde. Mina midagi kaasa eriti ei teinud, olin pigem pealtvaataja. Kunagi seletati mulle, et armulauale ma minna ei tohi, sest ma pole ristitud ega leeritatud. Ühesõnaga ma ei hakanud isegi üritama. Kõige naljakam oli see, et keset piibliõpetust rääkis püha isa jalgpallist ja Hondurase jalkatiimi ebaõnnest. Lihtsalt imelik teema kirikus.

Peale missat läks suur osa rahvast kirikust välja ja kirikusse jäid vaid tulevased ristiinimesed ning pered-tuttavad. Ristimine toimub iga kuu esimesel pühapäeval ja ristitavaid oli kogunenud päris palju. Suurem osa olid väikesed lapsed, enamasti on kombeks ristimine beebieas. Valentina on juba 17 ja see on päris hiline vanus ristimiseks. Ristitavatel oli seljas valge kleit ning poistel valge triiksärk. Kuna ka mina olin heledas kleidis, siis oleks mind kogemata eksikombel samuti ära ristitud. Tegemist oli väga piduliku sündmusega. Ma päris täpselt enam ei mäleta, mis järjekorras tseremoonia toimus, aga püha isa tegi ristitavate ees mitmeid ringe. Kord tõmbas ristimärgi otsaette, siis määris õli rinnale, siis määris õli otsaette, lõpuks õlitas ka suu ära. Õli pidi kaitsema kurja ja saatana eest, vanasti määriti kõik ravimid õli abil nahale.

Peale seda pühitseti ära vesi ja valati kolm kausitäit igale ristitavale pähe.

Siis tuli veel küünla süütamine ja jagati kätte tunnistused. Ja saigi läbi. Kõik ristitavad tunnistati nüüdsest Jumala lasteks. Vanemad ja ristivanemad olid uhked ja hakkas massiline pildistamine.

Ka mul õnnestus päevakangelannaga pildile pääseda.

Peale tseremoonia lõppu tuli Valentinat õnnitlema veel mõni sugulane ja kõndisime kambaga töökoha poole, kus sõime uhke suure lõunasöögi. Kõik oli väga armas.
Valentina oma tulevase ristitütrega.

Mid-Term Camp @ Valle de Angeles

Laupäevast esmaspäevani (26-28.06) toimus meil kauaoodatud vabatahtlike laager. Selle toimumisaja ja -kohaga olid väikesed probleemid. Sai just kiidetud, et kõik on alati väga hästi korraldatud, aga esimest korda suutsid nad väikese pettumuse valmistada. Juba ammu saadeti meile meil toimumisaja kohta ja paluti täpsemat infot ootama jääda. Kui viimasel nädalal mingit infot ei tulnud, siis tekkis juba kahtlus, kas laager ikka toimub. Kui ka reedel veel mingit kõnet polnud tulnud, siis oli juba äärmiselt kahtlane. Õnneks aga töötab üks eestlastest ICYE kontoris ja tema kaudu sai lõpuks info välja uuritud. Lõpp hea kõik hea.
Esialgselt pidi olema laager koos hondudega, kes nüüd augustis aastaks Euroopasse vabatahtlikuks lendavad. Kahjuks aga ei suudetud piisavalt suurt kohta leida, niiet laager toimus vaid välismaalastele. Toimumiskohaks oli sama koht, mis meie saabumislaagril. See oli ka väike pettumus, aga mitte väga, sest söök oli seal hea ja vesi soe.
Laagris oli meid kokku koos korraldajatega 25, neist vaid 3 meessoo esindajat. Kolm päeva möödusid töötähe all ja enamasti kolmes grupis, mille koosseis ei muutunud. Esimeses grupis olid vabatahtlikud, kes lõpetasid just oma töö ja tegid perioodi kohta kokkuvõtteid ning valmistusid puhkuseperioodiks. Teises grupis olime meie ehk siis 4 eestlast, üks prantslanna ja üks inglanna. Meie jaoks oli tegu perioodi keskseminariga. Kolmandas grupis olid 6 kanadalannat, kes tulid siia vaid kolmeks kuuks ning ka neil oli keskseminar. Arvatavasti olime me eraldi gruppides seetõttu, et nende siinviibimise periood on väga lühike ning neil oli töökeeleks inglise keel. Meie grupi tegevused toimusid ainult hispaania keeles ning grupijuhtideks olid meil üks hondalanna, kes oli kunagi vabatahtlik Prantsusmaal ning itaallane, kes on Hondurases ICYE kontoris vabatahtlik 3ks kuuks. Grupp oli meil väga lahe ja nalja-naeru jätkus terve aeg.
Üldiselt võib laagri tegevused kokku võtta ühe sõnaga – hinnangud (analüüs). Kolme päeva jooksul pidime lõputult absoluutselt kõike hindama. Mõni teema käis läbi lausa 3-4 korda. Peamiselt keskendusime projektile, perele, mentoritele ja ICYE kontorile. Ühtegi niisama ettekannet meile ühelgi teemal ei tehtud. Enamasti anti aga uus teema kätte ja tuli jälle punktid kirja panna ja mõelda ning iga asja kohta presentatsioon teha.

Laager oli tegelikult ülimalt kasulik. Sunniti mõtlema oma täidetud ja täitmata eesmärkidele ning ka tulevikuplaanidele. Kuna kõik sai mitu korda kirja pandud, siis seda suurem on ka tahtmine kõik plaanid täide viia. Oleks vist piisavalt häbi niisama tühja lubadusi anda. Saime ka kätte alguslaagris kirjutatud eesmärgid ning kirja iseendale. Päris naljakas oli seda lugeda. Õnneks on enamus eesmärgid täide viidud või siis täitmisel.

Hiljem sunniti meid taaskord iseendale kirjutama ning need kirjad saab kätte lõpulaagris. Mõtlesin ümbrikusse ka nii 500 ringis raha poetada, aga kuna vaesus on majas, siis seda vaba raha lihtsalt ei leidunud

Kuna ma olen selline ebaprofessionaalne kunstifänn, siis üheks mu lemmikülesandeks oli kultuuridevahelise erinevuse kujutamine. Töövahenditeks olid ajakirjad, liim ja markerid. Lasime aga kujutlusvõimel lennata ja nalja sai rohkem kui rubla eest. Aga põhiline on see, et tegemist on Hondurase igapäevaelu faktidega.

Lõppkokkuvõttes puhata siiski väga ei saanud, sest tööpäevad olid pikemad kui tavaliselt ning aju susises päeva lõpuks. Süüa sai see-eest palju ja sain ennast üle pika aja sooja veega pesta. Kasutasin seda võimalust ikka maksimumini ära ja pesin end lausa 4 korda päevas. Ülejäänud kuude eest ka ette ära. Meil oli hotellis ka bassein, aga ilm oli jahe ja sadas pidevalt. Ühesõnaga basseini poole ei kiskunud. Esimesel päeval sai ka tantsitud ja rummil voolata lastud. Võtsime veidi aja maha. Teisel õhtul olid kõik laagri tegevustest nii väsinud, et enamus läks juba 10-11 magama, kui viimane tegevus lõppes. Nimelt pidime taas teatrietendusi lühikese ajaga välja mõtlema. Kukkus päris hästi välja, tõenduseks on ka video jäädvustatud. Minul muidugi oli teisel õhtul 11 paiku alles personaalne intervjuu ehk siis veel rohkem analüüsimist. Kuna mul probleeme pole olnud, siis sai niisama väikestest huvitavatest asjadest räägitud Ellyga (meie juht Hondumaal). Pidi ju olema võimalus privaatselt pihtida
Kolme päeva jooksul oli meil võimalus vaid tund aega linnakesega tutvuda. Oleks veidi rohkem tahtnud. Õnneks sai nii mõnigi kord aeg maha võetud ja mõni kelmikas mäng läbi viidud.

Võib öelda, et laager läks korda. Sai uusi tuttavaid ning end surmani tühjaks rääkida. Ma ei teadnud, et mulle niiväga rääkida meeldib. Hakkan vist Eestisse tagasijõudes inimesi surnuks rääkima. Hoidke alt! Tegucigalpasse jõudsin täiesti laibana ja kuidagi üle kändude-küngaste suutsin ka koju roomata. Oleks tahtnud hea meelega ühe päeva lihtalt maha magada, aga eesmärgid ja plaanid nõuavad täitmist…. pole siin aega puhata midagi! Kolm kuud veel aega endast maksimumi anda. Aika alkaaa nüt!

5 Kuud

Jah, uskumatu, aga pühapäeval saab juba 5 kuud Hondurase seikluse algusest täis. Kui kalender nii halastamatu poleks, siis vaidleks vastu. Olen kui kala vees, kõik tundub igati loogiline ja harjumuspärane. Enam suuremaid üllatusi ette ei tule. Väiksemad jahmatavad vahest endiselt. Eriti see, et normaalset dušigeeli poest ei leia
Homme sõidame Mid-Term Campi, toimub see samas kohas kui On-Arrival Training ehk siis Valle de Angelese linnakeses. Kokku kolm päeva eneseanalüüsi, kokkuvõtteid ja muud tralli. Eks annan pärast ülevaate. Kahju veidi, et koht on sama, aga toit oli seal ülihea ja kohvi sai terve päeva jooksul. Ka ei suuda ma ära oodata võimalust ennast kolme päeva jooksul hullumiseni sooja veega pesta. Õnn peitub väikestes asjades!
Jaanipäev – minu jaoks see aasta puudulik. Kohe üldse mitte midagi ei teinud. Nädala keskel oli raske pidu korraldada, südametunnistus ei luba järelnähtudega järgmine hommik tööle minna ( tegu siiski lastega ). Korra käis mõte läbi, et süütaks küünla ja hüppaks üle selle, aga uni murdis mu enne plaani teostamist. Ehk õnnestub nüüd nädalavahetusel veidi tagantjärgi Jaanitada, eestlaste kamp ju koos ja puha.
Kas hetkel möllab mingi magnettorm või on energiavampiirid liikvel? Mu energia on täna täiesti nullis. Tundub, et ka inimestel minu ümber. Loivasin nagu laip tööpäeva lõpus 2-tunnises trennis. Tavaliselt olen mina trenni lõpus veel tiptop ja jaksaks veelgi, aga täna polnud tahtmist isegi kätt üles tõsta. Võimalik, et negatiivselt mõjuba ka viimasel ajal Tegucigalpat vallutanud kuumalaine. Nii palav on, et ei suuda minutitki päikese käes seista. Mida aeg edasi, seda vähem ma päikest talun. Päevitamisest ei tuleks vast midagi välja
AGA täna on reede… head nädalavahetust kõigile!!