Deja Vu

Ma olen viimasel ajal väga kurb olnud ja liiga palju mõelnud. Põhjuseks on see, et minu suurim sõber Maiu siin on otsustanud Eestisse tagasi minna ennem projekti ametlikku lõppu. See nädal on kuidagi lihtsalt mööda kulgenud ja energiat pole ollagi. Äkki on magnettorm liikvel?
Aga miks deja vu? Praegune seis tuletab meelde peaaegu täpselt seda, mis toimus San Diegos ühel suvel, kui ma otsustasin Ameerikat veidi kauem avastada kui mu kallikesed. Kõik sõitsid üks hetk ära ja alles siis sain ma aru, kui raske on ilma nendeta jääda nagu hüljatud laps. Sama tunne valdab mind ka praegusel hetkel. Aga seekord ma juba tean, mida oodata. Niisiis mõtlen juba hirmuga ette. Tegucigalpas on küll veel kaks ülitoredat eesti tsikki, aga neid näeb nii harva nagu kuuvarjutust. Maiuga käime me koos trennis ja väljas ning üldse igal pool. Kellega ma hakkan nüüd enne trenni kohvi jooma ja maailma asju arutama? Kellega ma trennis eestikeelseid nalju teen? Kellega ma öösiti salsat tantsima lähen ja veini joon? Kellega ma nädalavahetusel igavuse peletamiseks lihtsalt linna või mall-i sõidan, et üks väike kohvi vähemalt ära juua? Nüüd kindlasti küsite, et kas mul siis sõpru üldse pole siin. On küll! Suur probleem seisneb selles, et mu põhiseltskond on töö juures ja nemad saavad vaid 4 vaba päeva kuus ning sellel ajal sõidavad linnast välja oma pere juurde. Ühesõnaga väljaspool tööd neid näha ei ole lihtsalt võimalik. Trennis on meil ka seltskond välja kujunenud, aga ka neid ei näe väljaspool trenniaega. On ka veel mõningaid meessoost sõpru, kes aina välja kutsuvad, aga see pole ikkagi see. Nädala sees mul üldjuhul vaba aega tegelikult ei jäägi, aga nädalavahetusel ma ei tea, mis nüüd peale hakkan.
Maiu, ma tean, et sa nagunii loed seda teksti ja ma tean, et minu lõbustamiseks sa siia jääda ei saa ega tohigi Ma lihtsalt pean kusagil oma kurbust välja elama. Ju ma olen vist liiga sõltuvusse sattunud Maiu tujutõstvast võimest. Iga kord, kui ma end halvasti tunnen, siis saan kerge hoobi ja põhjaliku seletuse, miks ma ennast niimoodi tundma ei peaks. Hoobid on küll vahest liiga julmad, aga toovad taas reaalsusesse tagasi Kui ma oleks sinu asemel, siis ma arvatavasti kalduksin sama otsuse poole.
Igas halvas on ka midagi head! Hakkan nüüd seda head otsima…