Öö tööl

Ühel reedel otsustasime töökaaslastega väikese istumise peale tööd teha. Esialgu oli ürituse mõte tähistada mu miniprojekti lõpetamist ehk siis sain lõpuks tüdrukute aianukumajakese joonistused valmis. Hiljem oli eesmärgiks lihtsalt miskit maitsvat eestipärast sööki teha ja lõbutseda. Kuna enamus mu töökaaslastest elavad 24/7 Bencalethis ja mina väga hilja koju seigelda ei tahtnud, siis pakuti mulle võimalust ööseks sinna jääda. Tegelikult on mulle seda ka juba varem pakutud, aga pole head põhjust olnud.
Lubasin suure suuga kokkamise enda peale võtta. Alustasin juba reede hommikul varakult Maiu kaeraküpsiste valmistamist. Selgus, et tööl meil korralikku ahju polnud ja pidin küpsised miniahjus valmistama. Plaadile mahtus maksimum 5 küpsist ja aega võttis ka jubedalt. Lõppes asi nii, et terve hommiku ja ka lõuna tegelesin ainult küpsetamisega. Õnneks kool jäi sellel päeval ära ja erilisi töökohustusi väga kiirelt täita polnud vaja. Küpsised tulid väga head välja, testisin valmimise käigus ja sain juba magusaisu täis Nagu selle kokkamisega ikka läheb!
Pärastlõunal oli meil kõrvarõngaste valmistamise koolitus. Punnisime umbes kolm tundi traatide keerutamisega ja päris vahvad tulid välja. Leidsin endale uue hobi. Nüüd on vaid vaja veidi raha koguda, et tööriistakomplekt osta. Hakkan Eestis müüma Lõppude lõpuks ma ei teinudki sellel päeval midagi asjalikku töö huvides. Pearooga hakkasime valmistama väga hilja. Kõigepealt tuli lapsed magama panna. Plaanis oli korrata porganid- ja kartulipannkooke. Eesti tüdrukutega tulid need väga head välja. Ja tulid ka seekord. Ma olin söömise ajaks juba näljast nõrkemas, sest mina olin ainuke, kes polnud peale lõunasööki midagi söönud. Töökaaslased sõid topeltõhtusöögi, pannkoogid lisaks tavapärasele söögile. Kõik olid eriliselt vaimustuses porgandipannkookidest, mis olid ka minu lemmikud.

Kaeraküpsistest ma üldse ei räägi. Need kadusid nagu vits vette.
Pidu pidi meil olema selline lastekas, söögi ja karastusjoogiga. Seepärast üllatas mind koordinaator, kui küsis, et kas me midagi kangemat ei joogi. Ma tegin suured silmad ja ütlesin, et minu teada keegi ei töökaaslastest alkoholi ei tarbi. Kokkuvõttes tuli välja, et kõik olid nõus rummipudelit kamba peale jagama. Peale minu tööpäeva lõppu algab Bencalethis hoopis uus ja põnevam elu. Ma ei tea, miks ma kõigest alles nüüd teada saan.
Söök söödud, alustasime mängude mängimise ja rummikokteilidega. Tuletasin lapsepõlvest mõned jooksumängud meelde (näiteks Tagumine paar välja) ja naeru jätkus tundideks. Lihtsad asjad võivad kõige rohkem rõõmu tuua. Nägin töökaaslaste hoopis teist külge. Pole ammu nii palju naernud. Hiljem tekkis idee bassein järgi proovida. Juba mõnda aega on see veega täidetud olnud ja ma olen unistanud sinna hüppamisest. Viskasime kambaga paar tüdrukut basseini ja lõpuks hüppasime enamus järgi. Seda muidugi täies riietuses, sest ega siin ju ometi keegi ujumisriideid ei kasuta.

Viimased vaprad saime magama umbes kahe paiku öösel ja äratus oli juba viiest. Kergelt see ei tulnud, aga tuli hakata kohe tegutsema. Sain esimest korda aidata oma armsaid lapsi vannitada ja mähkida ja riietada. Minu jaoks midagi uut, lõpetasin ka ise pooleldi pestuna. Siis tuli ette võtta laupäevane suurkoristus, millest ma ka vabatahtlikult osa võtsin. Hommikusööki saime alles 9 paiku. Minu tavaline rütm on selline, et ärkan ja sätin ning kohe pean sööma, sest hommikul on mul alati isu. Natuke raske oli täie tempoga neli tundi töötada enne söömist. Silme eest kiskus mustaks.
Koju jõudsin alles 3 paiku pärastlõunal. Mul oli väga väga tore ja ma vahetaks oma praeguse elukoha kõhklemata Bencalethis elamise vastu. Pere pole mul kunagi kodus ja kohati tunnen ennast üksikuna. Tööl samas toimub pidevalt mingi tegevus ja alati on, kellega rääkida. Ruumi neil seal on, samas ei taha ka perest lahti öelda, sest nad on ka ülitoredad. Ma olen vist oma projekti juba liiga kiindunud. Seda on maininud ka inimesed, kes minuga siin kokku puutuvad. Mida rohkemat oskaks tahta?