Baja Mar 16-18.07

Kunagi esimestel Hondurase nädalatel kirjutasin veidike Garifunade kultuurist. Põhimõtteliselt olen juba esimesest kokkupuutest selle kultuuriga suures vaimustuses olnud. Kindlasti on seda mõjutanud ka fakt, et käin enamvähem viis päeva nädalas Tegucigalpa Garifunade keskuses tantsutrennis ja puutun selle kultuuri esindajatega tihedalt kokku. Kunagi tegin ka listi kohtadest, mida tahaks oma vabatahtliku perioodi jooksul Hondurases ära näha ning üheks neist oli ehtne garifunaküla põhjarannikul. Lugesin erinevate külakeste kohta Lonely Planetist ja avastasime Maiuga, et külas nimega Baja Mar on igal aastal juulikuus suur festival. Kuna keegi sellest midagi kuulnud ei olnud, siis võtsime end lihtsalt kokku ja sõitsime pimesi kohale. Nagunii oli suur soov vähemalt ühte küla näha.
Seiklus sinna on päris pikk. Tuli kasutada kolme erinevat bussi. Puerto Cortesi linna jõudes tabas meid kuumashokk ning kollasesse bussi ümber istudes ka väike kultuurishokk. Nimelt olime me kohe kindlasti ainukesed valged inimesed seal. Mõtlesin, et väga lahe, midagi väga ehedat. Veidi raske oli Baja Mar-i üles leida, sest kuskil polnud ühtegi silti, et mis kohas parasjagu oleme. Õnneks suutsime õiges külas maha minna ja ka väikese hotelli meenutava asja leida. Küla oli tõsiselt väike ja põhimõtteliselt polnud ka ühtegi poodi. Välja arvatud mõni väike hädavajalike asjadega putka. Minul polnud isegi mobiililevi. Kõik oli uskumatult vaikne ja õhk meresoolalõnane. Suurt festivali kahjuks ei olnud, aga mingi kergem variant küll. Igas rannabaarikeses (palmilehtedest onn) kõlas valju punta ja nii mõnigi inimene liigutas tänaval muusikarütmis puusa. Turistid puudusid täielikult ja tähelepanu tekitas veidi piinlikkust. Sellest sai aga kähku üle. Nagu ka Maiu oma blogis kirjutas, Baja Mar on küla nagu küla ikka. Võibolla me ootasime esialgu rohkem midagi turistilikku, aga elu on seal nii nagu ta on. Enamus rahvast elatab end kalapüügist, kasvatatakse lapsi, mehed joovad baaris õlut…jne. Siiski jäin puhkusega väga rahule, kahju ainult, et seal nii vähe aega olla saime. Merevesi oli nagu supp, käisime päris mitu korda päevas lainetes hullamas. Otseselt pikalt päevitada ei suutnud, aga mõnusa jume sai sellegipoolest. Õhtuti sõime kohalikku kalarooga, nautisime vaikust, jalutasime mööda ainukest tänavat (Tegucigalpas pimedas jalutamine on liiga ohtlik). Raske oli taas pealinna kärasse ja sudusse tagasi suunduda. Õnneks on siin reisimine odav ja küll tuleb veel võimalusi rannikule pääseda.
Mõned pildid ka siis reisust.
Baja Mar-i külake.

Õhtune jalutuskäik rannas.

Päikseloojang kalurikülas.

Kala viis keele alla…

Silmailu.

Seal, kus inimesed, seal ka prügi.

Ma oleks pidanud kalana sündima, sest vesi on kohe kindlasti minu element!

Vaade merelt Baja Mar-ile.