Ballet Nacional Garifuna & StepAfrika!

Kõigepealt võtan eeskuju Sofiast ja tervitan oma hostvenda Jairot, kes on mu blogi usin lugeja google-translatori abil. Tere Jairo!
Nagu te nüüdseks juba aru olete saanud, siis olen ma garifuna-kultuuri andunud fänn. Neljapäeval õnnestus mul esimest korda näha teatrilaval mõnda nende esinemisnumbrit. Olen neid küll trennis harjutamas näinud, aga kostüümide ja täie poweriga on vaatepilt ikka hoopis teine. Mis üritusega oli tegu? Ameerika saatkond Tegucigalpas kutsus rahvast tasuta vaatama USA-st pärit tantsutrupi StepAfrika! showd. Tegu on USA ülikoolides õppinud aafrika päritolu noortega, kes teevad muusikat kasutades selleks ainult oma keha. Vaatemäng toimus Manuel Bonilla teatris ja pool tundi enne etendust oli tõsine tegu istekohta leida. Õnneks mu trennikaaslane Edgar luiskas ühele töötajale, et meil on kohad reserveeritud ning tänu sellele saime vaatepilti lausa erarõdult nautida. Päris koomiline on see Hondurase süsteem. Soojenduseks esines Garifuna grupp ning hiljem StepAfrika!. Honduraslaste publik on üle kõige, elatakse kaasa ikka kogu hingest. Haaras isegi minu kui suhteliselt tagasihoidliku inimese kaasa. Mulle väga meeldis, et etenduse käigus tutvustati erinevaid tantsustiile ja lasti ka mingil osal publikust laval kaasa lüüa ning hästi palju sai ka pingi pealt kaasa lüüa. Kahjuks mul muidugi ühtegi pilti teha ei õnnestunud, sest üritus tuli väga ootamatult ning fotokas oli kodus. Etenduse lõpus astusid mõlemad grupid üles ühise numbriga, kus siis tantsiti kambaga mõlema grupi stiili. Võin julgelt öelda, et see oli üks parimatest tantsuetendustest, mida mul siiani elus võimalus näha olnud.
Kuna juba tantsust taas juttu tuli, siis räägin veidi ka kariibitantsude trennist. Nüüdseks on edukalt toimima hakanud uus grupp, mille trennid on 5 päeva nädalas. Hetkel on meid seal küll ainult kolm, aga asi areneb. Tempo on kiirem ja õpime rohkem ka paaristantsu. Eriti meeldivad mulle päevad, kus teised tüdrukud tulemata jäävad ja ma saan üksinda terve trenni treeneriga paarissalsat tantsida. Siis saab ikka korralikult raskemaid samme õppida, sest teiste tüdrukute tase pole veel selleks valmis. Ohtlik on nüüd see, et kuna ma tantsin hetkel väga väga väga hea tantsijaga, siis ma arvatavasti pettuksin kuskil väljas salsat tantsides, kui partneri tase treenerile alla jääb. Kes paremat näinud, see enam vähemaga ei lepi!
Enne Maiu tagasisõitu Eestisse võtsime siis lõpuks end kokku ja jäädvustasime end koos treeneritega pildile. Siit need kauaoodatud kaunikesed tulevad (usinamad on kindlasti juba Maiu blogist piilunud). Pühendusega Maiule!
MARIO

CARLA

LUIS

Väike stiilinäide tüüpilisest hondutrennist, igaüks teeb oma asja Võta siis näpust, kes õigesti tantsab.

Meie pisike roosamanna saal, riidepuudelt võib vabalt mõne sobiva kostüümi valida.