Elu erinevad õppetunnid

Kõigepealt pean kõigi ees kõvasti vabandama, sest ma pole endast juba pikka aega märku andnud. Suures osas neti puudumise tõttu, aga ma ei hakka valetama… suures osas ka laiskuse tõttu. Kuna netipunktides ja tööl ei ole täpitähti, siis ma ei ole tahtnud pikemalt kirjutada. Nüüd te siis teate, et ma olen endiselt elus. Aeg lendab siin tohutu kiirusega ja ei saa arugi kui juba taas üks kuu läbi saanud. Elu Hondurases on igapäevane seiklus ja ma olen kindel, et selle 7 kuu jooksul siin olen õppinud rohkem kui terve oma elu jooksul, olen kohanenud eluga minu jaoks siiani kõige ekstreemsemas riigis ja pean tunnistama, et olenemata kõigest halvast olen hakanud seda riiki armastama. Ma parem ei üritagi kõigest kirjutada, mainin vaid paari suuremat sündmust. Andke siis mulle andeks ja kirjutage ka oma elust.
Esiteks natuke oma lemmikust usuteemast. Ma ise ka ei usu, aga see ei käi mulle enam nii vastu kui alguses. Kaldun oma valikutest suuresti katoliku usu poole ja mõned kallid inimesed on mulle siin kinkinud erinevaid sümboleid, mis mind kaitsma peaks. Kunagi ei jookse mööda külge maha ükski kaitsev elemente, eriti Hondurases. Tahes tahtmata on töö tõttu külge jäänud ka kõik katoliku usu palved ja palvehelmete teema. Ka kõige kõvema peaga inimesele jääks need meelde, kui ikka vähemalt kolm korda nädalas seda kuulata.
MAIU, sa ei kujuta ette, kuidas ma sind siin igatsen!!! Mul on siin küll Sofia ja Kadri, kes on ka väga kallid, aga neid ma peaaegu kunagi ei näe. Sinuga sai ikka peaaegu iga päev jutustada ja omas keeles rääkida. Praegu on mul probleeme iga kord kui pean eesti keelt rääkima, võib olla korra kuus õnnestub teisi tüdrukuid näha, kui hästi läheb. Trennis igatseme sind ka väga, Mario ikka iga kord küsib sinu kohta ja tervitab. Tunnen, et trennikaaslased on ühed mu ainukesed tõelised sõbrad siin. Käisin üle saja aasta Sabor Cubanos ja Maiuke tuli kohe hopsti meelde. Tule tagasi!
Veidike ka töö kohta uudiseid. Augusti lõpus saabus meile vabatahtlik Hispaaniast. Kõik arvasid, et tuleb noor hispaania kutt, aga tuli hoopis 50ndates mees. 14. Oktoobril sõidab ta juba koju. Tegemist on äärmiselt targa mehega oma valdkonnas. Terve oma elu on ta tegelenud alternatiivmeditsiini õppimise ja rakendamisega. Töötas ilma puhkamata kogu oma elu kuni otsustas, et aitab. Müüs oma kliiniku maha ja hakkas elama. Hetkel lihtsalt reisib ja elab iseendale. Teeb kadedaks. Millega ta Bencalethile kasulik on? Tema plaan oli tulla paariks kuuks, et lastega aega veeta ning kui meeldib, siis tuleb hiljem aastaks või pikemaks tagasi. Muidugi otsustati teda kohe ära kasutada, sest tema põhiline tegevus on nõelravi. Kohati jääb mulje, et ta aitab pigem personali probleeme ravida. Eelmine nädala andis ta osadele meist pluss osadele väljaspool tööd 4-päevase lühikursuse erinevate teraapiate kohta. Õppisime inimeste probleeme kuulama, ravi määrama ja pisikesi nõelu kõrva erinevatesse punktidesse pistma. Tegemist on nõeladega, mis võivad nädalaid kõrvalestas olla. Minu lemmikpunkt on neurastenia, mis aitab inimesel mitte üle mõelda. See pidi olema praegu põhiline naiste probleem. Nali naljaks, aga mul juba nädalaid nõel selles punktis ja elu on ikka ilusam küll. Alternatiivmeditsiin on mind alati huvitanud. Saime kuulda ka värviteraapia, jalatalla punktide ja tšakrate kohta. Kui kõik hästi läheb, siis tuleb see nädal kahepäevane jätkukursus.
Mida mina tööl teinud olen? Tunnen end seal kui omas kodus. Jätkuvalt teen koostööd õpetajaga koolis ja käisime ka ühel ferial, kuhu kogunesid erinevad puuetega inimeste organisatsioonid. Müüsime erinevaid vidinaid, et Bencalethile raha koguda ja olime niisama toredad. Pidin hakkama nüüd füsioteraapias töötama, aga plaanid on siin nii nagu nad on ja siiani pole ma midagi selles vallas teha saanud. Nüüd on meil ka bassein töökorras ja olen peaaegu värvimise lõpetanud. Ühel õhtul sain ka lastega basseini minna ja oli tükk tegemist, et neid sealt välja saada. Sai ka ise üle pika aja veemõnusid nautida. Niipalju siis hüdroteraapiast. Vahepeal olin päris mitmeid öid ka tööl, mingi hetk olid enamus lapsed haiged ja paljud töötajad puhkusel, siis aitasin üht gruppi lapsi hoida ja asendasin ühte töötajat. Sai neid vannitatud ja tube koristatud ja palju joostud. Võttis ikka läbi küll. Peale seda maratoni olin mitu päeva zombi. Sai käidud ka ühel suurel reggaetoni kontsertil, mille osa tulust läks Bencalethile. Minu jaoks oli tegemist selgelt ülerahvastatud üritusega , mis tekitas isegi veidi hirmu. Samas muusika oli super ja sai veidi midagi erinevat tehtud.
Nägin nüüd ära ka Hondurase halva poole. Teadsin, et üks hetk mind siin röövitakse, aga aeg ja koht olid ebakindlad. Nüüd on see siis juhtunud. Hoiatan juba ette, et midagi halba minuga ei juhtunud, lihtsalt suur shokk. Juhtus see siis ühel õhtul peale tööd, kui bussiga koju sõitsin. Sõit kestab küll vaid paar minutit, aga selle aja jooksul suutis üks noormees kuriteo toime panna. Kõik käis väga lihtsalt, kutt ütles, et kui ma oma telefoni talle ei anna, siis tulistab ja vsjoo. Mis mul siis üle jäi, parem oma vara loovutada kui elust ilma jääda. Seda muidugi ei tea, kas tal ka tegelikult relv oli, aga parem karta kui kahetseda. Jäin ilma telefonist ja kahest kroonist, sest mul imekombel rohkem polnud kaasas. Pidin ka koti sisu ette näitama, õnneks fotokas jäi kuidagi peitu ja ega minul ka meeles polnud, et see seal oli. Kõige masendavam on see, et rahvas, kes bussis oli , vaatas lihtsalt tuima näoga pealt, siin ei sekku keegi. Mind kupatati enne mu peatust maha ja kartsin, et nüüd tuleb kutt ka , aga õnneks mitte. Shokk oli nii suur, et ma ei suutnud terve õhtu rääkida, nutsin terve öö ja veel ka järgmise hommiku. Nüüd kahtlustan igat noormeest kui potentsiaalset röövijat. Elu läheb edasi, vaja vaid veidi aega taastumiseks, elu on endiselt ilus nagu ütles Kadri peale seda kui teda rööviti.
Mul on õnnestunud ka mööda Honduras ringi reisida koos oma töökaaslase Jose Carlosega. Eile saabusin just neljapäevaselt puhkuselt. Käisin Jutiapas, mis on siin niiöelda küla, aga selgelt suurema rahvaarvuga kui Eesti külad. Seal elab ta ema ja muud sugulased. Sain mõnusalt välja puhata ja värsket õhku hingata. Kuna tegemist on väga väikese kohaga, siis kõik teavad seal kõiki ja nüüd ka mind kui ainukest uut nägu. Päris huvitav kui keegi vastu tuleb ja mu nime teab ☺ Viidi mind nii ringkäikudele, surnuaiale ja jõkke. Hiljuti olid seal suured üleujutused ja siiani on jõge igal pool. Ujusime ligi 4 tundi ja müttasime mudas. Tulemuseks oli minu puhul päikesepõletus, valge luik nagu ma olen, valgem kui kunagi varem. Eelmine kuu käisime Jose Carlose onu kodus Talangas, kus sain üle pika pika aja ratsutada. Väga mõnus oli. Olen päris mitmete toredate inimestega tutvunud ja kõik kutsuvad aina külla. Aina paremini ma siin end tunnen.
Aitab nüüd küll, muidu saab liiga palju lugemist. Luban, et hakkan nüüd taas tihedamalt sissekandeid tegema, tuleb see laiskus välja peksta. Saadan kõigile virtuaalsed kallid ja ootan uudiseid kodumaalt!